Ühel 2015. aasta aprillikuu pärastlõunal saabus Berliini keskjaama koos tavapärase mõnetuhandepealise sisserändajate ning niisama külastajate massiga ka üks pikk ja kõhnavõitu noormees. Riietatuna halli ja liikudes ettevaatlikult läbi ruttava inimmassi oli ta samavõrra nii märkamatu kui ka ebaoluline, tekitades poleemikat vaid enda aeglase kohmitsemisega metroojaama piletiautomaadi ees. Umbes sama tähelepanuväärsed kui tema saabumine, olid ka tema esimesed sammud suurlinnas: aasta jooksul kuus ajutist elamispinda erinevates äärelinna urgastes, poolillegaalne köögitöö koos teiste sisserändajatega burgereid ja pannkooke lapates, üksikud uitamised mööda lõputuid magistraale ja kõrvaltänavaid. Närused olud ning ebakindlus viisid noormehe peagi vapustava avastuseni – ta ei olegi eriline ega ole tegelikult oma elus veel mitte midagi märkimisväärset korda saatnud. Kui madalpunkt oli saavutatud ja eneseuhkuse riismed põrandalt kokku korjatud, algas aeglane, kuid järjepidev sisemine teekond meeleheitest meelekindlusesse – Tõus. Unetus ja ootus, trööstitus ja lootus, soojus ja lõhnad, tänavad ning kehad – kõik mida ta sel teel koges, jõudis värviliste laikude, joonte ja pritsmetena lõuendile. Ikka kaks sammu edasi ja üks tagasi, kuid kindlalt edasi, aina kaugemale äärealadest, põhjamudast ning ebakindlusest. Aja jooksul hakkasid keskpäraste maalide virnad toanurgas asenduma regulaarsete kunstimüükidega, räpaste köögiseinte küürimise asemele tulid tellimustööd ning hirm tühisuse ees asendus usuga maksimaalsesse pingutusse.

“Tõus” ei ole aga millegi kokkuvõte ega lõpp-punkt – meie loo peategelasel on vaatamata senistele töövõitudele endiselt pikk tee minna ja seega on siin eksponeeritud maalid kõigest osa ühest suuremast loost. Lühike peatuspunkt, et koguda hoogu järgmiseks hüppeks. Me ei tea, kuhu järgmine teeots viib ning mis teda ees ootab, aga võime olla kindlad, et paar päeva pärast siinse näituse avamist on ta tagasi Berliini stuudios, ümbritsetuna värvidest, armastusest ning tahtest veelgi edasi liikuda. Kellelegi meist ei ole midagi igaveseks kingitud, aga seni, kuni tuul puhub õigest suunast, lendavad värvid lõuendile edasi ning tõus jätkub.

Paul Kormašov (sünd. 1989 Tallinnas) on eesti maalikunstnik, kes alates 2015. aastast elab ja töötab Berliinis. “Tõus” on tema viies isikunäitus ning ühtlasi ka esimene suurem väljapanek Tartus pärast õpinguid siinses Kõrgemas Kunstikoolis Pallas (2008-2013). Näitusel on eksponeeritud valik tema viimase kolme aasta töödest.