Üks idee on tegelikult pikalt meelel mõlkunud ja oma käekirja on otsitud ja leitud kordi, kuid nüüd on justkui midagi pidama jäänud. Pidama jäämise all ei mõtle ma muidugi siinkohal arengupeetust ega ka ideede puudust. Pidama jäämise all pean silmas, et leidnud olen midagi, mis on “oma”.

Ajas “liikumisega” kaasneb õnneks omajagu plusse. Üks neist on õpetanud mind tegema asju nii, et ma tunneks rõõmu protsessist. Teine aga, et asjad tuleb teha selliselt, et need eelkõige ikkagi mulle endale meeldiks. Me ei ole teemandid, et kõigile meeldima peame. Rääkimata veel loomingust. Ja muidugi iga köhivat konna mätta peal pole tarvis kuulata. Seega “oma” on midagi, mille protsessi olen ma nautinud ilma ühegi piinlikkustundeta, lubades loovusel segamatult lennata.

Näitusel olevad maalid on keskendatud elule, aja nautimisele, troopilisele, soojale ja positiivsele vaibile. Kõigele, millest tunneb puudust tänapäeva inimene (kaasaarvatud mina ise). Ma naudin elu erinevate stseenide loomist läbi julgete värvikombinatsioonide ja geomeetria. Tükkideks. Pooleks. Ideelise viguriga. Põimides jooni joonte sisse ning andes asjadele omamoodi touch’i ja flow’d. Mulle meeldib “üle pakkuda”, kuid jäädes samas ka minimalistlikuks. Kogu selle kompoti juures armastan olla perfektne ja mõnikord liigagi korrapärane. See on minu visuaalne keel mõnusa vibratsiooniga sümbolitest, mis teevad nähtamatutest nähtava.