„Ibaesene” on tagurpidi „eneseabi”. Eneseabi ei ole parandamine, vaid viis, kuidas püsida toimivana maailmas, mis koormab närvisüsteemi. Psühholoogias nimetatakse eneseabi eneseregulatsiooniks ehk võimeks märgata, millal sisemine pinge kasvab ja oskuseks seda leevendada enne, kui muutub halvavaks.
Kunstnikel on suhe eneseabisse palju laiem ja keerulisem, kuna loovus ei teki tühjast kohast, vaid vajab emotsionaalset ja vaimset ressurssi. Kunstis on normaalne olla kahtlustes, haavatav või elada pidevas sisemises dialoogis. Kunstnik on harjunud vaatlema ja väljendama enda sisemaailma ning loovuse kaudu panema vormi tundeid, mida tal on raske otse väljendada. Teiselt poolt iseloomustab loovtööd nii ebamäärane eesmärk, pidev enesehinnangu andmine kui ka kunstniku enda identiteedi seotus tulemusega.

Väljast vaadates näib, et kunstnikul on eneseabiga lihtsam kui teistel. Ta on harjunud oma sisemaailma vaatlema ja sellele kuju andma. Tunded ei ole talle võõrad ega keelatud ning segadus ei tähenda kohe ebaõnnestumist. Loominguline protsess sarnaneb paljuski teraapiaga, sest mõlemas on vajalik nii kohalolek, tähenduse otsimine kui ka kogemuse vormimine. Kuid see sarnasus on petlik, sest kunstnikuks olemise vajadus võib sisaldada kiusatust kasutada raskusi iseenda vastu. Nende vastu räägib soov muuta valu identiteediks ning isiklik kannatus võib kunstnikul muutuda loomise kütuseks, millest on raske loobuda. Siin peitubki paradoks. Kunstnikul võib olla rohkem keeli, millega endaga rääkida, kuid tal on ka rohkem võimalusi vältida otsest hoolt enda eest. Valu võib muutuda materjaliks ning rahutus identiteedi osaks. Kultuuriline müüt kannatavast kunstnikust annab sellele kõigele vaikiva õigustuse.

Sarnase duaalsusega on sündinud ka käesolev näitus. Nagu arvutud eelnevad ja tulevasedki. Ükskõik, kus ilma otsas ning kui kogenud või tunnustamata kunstniku poolt. Seda võib nimetada ka kunstnikunatuuriks, mis sisaldabki ühelt poolt sügavate isiklike läbielamiste paljastamist ning teisalt katkematuid kahtlusi selle kõige vajalikkuses.

Maarit Murka kirjeldab neid pooluseid enda rajal järgmiselt: „Pidevalt tegelen sellega, et aru saada, kes ma olen, miks ma olen ja kus ma olen. Olen proovinud selle tee pealt mitmeid kordi ära nihverdada, aga ikka sätitakse mind tagasi. Seega ongi see minu koht ja tee. Pole lihtne, aga ära ka ei taha. Nuta kui tahad, ikka lähed ja teed ning lõpuks oled rõõmus ja rahul, kuigi protsessi kestel näib tee käänuline ja otsatu. Ega ma tea, kust mu pildid tulevad. Lihtsalt tulevad. Sest nende otsesest väljamõtlemisest olen aastate jooksul taandunud. Mulle kangastuvad juhuslikult visuaalid, mida hiljem analüüsin. Sellepärast pean ettevõetud töö tegema ühe hooga ära, sest poole aasta pärast on juba uus aeg uute
visuaalidega, mille analüüs viib tänasest täiesti erinevasse kohta. Kui peaksin kokku võtma, mis neid toimekaid olukordi seob, siis selleks on abipalumise piirisituatsioon ning püüd ennast selle serval leida ja hakkama saada. Kuidas inimene ennast positsioneerib, kui tal on keeruline? Juba aastaid jahun veendumust, et koon tööde sisse miski kummalise energia. Seesama energia tõmbab tegemise ajal tühjaks ja hiljem, kui töö valmis, annab jälle kõik tagasi. Nagu akupank. Minu jaoks on praegused tööd väga erinevad sellest, mis olen varem teinud. Hetkel veel ei oskagi öelda, miks. Lihtsalt on teine tunne. Kuigi nende sünd on olnud kohati seletamatult raske, ei saa ma selle kirjeldamisel kasutada negatiivse alatooniga detaile ja sõnu – miski nagu takistaks. Fraas „mis ei tapa, teeb tugevamaks” kehtib nende tööde puhul küll, aga kuna seal on „tapa” sees, siis sellepärast ei saa ma seda kasutada. Lisaks olen nende tööde puhul tunnetanud ja tähele pannud, et neis on kohal keegi teine. Ma ei tea, kas see tunne imbub mulle keskkonnast või hirmutavalt palju räägitud jutust tehisaru mõjust kunstile, kuid kui mul on keeruline, siis pöördun alati millegipärast jumala või millegi suurema poole. Kui mõelda, siis see on kogu aeg kohal olnud. Mäletan juba keskkooli lõpust, kus mu kirjandi tegelased olid jumala jalad ning muud kehaosad. Kummaline, eks?”