Maailmas, kus me elame ei ole enam üldkehtivat tõde, ei ole ka alust tegelikkuse ja väljamõeldise eristamiseks. Reaalsuse ja fiktsiooni tasakaal on muutunud. Me elame hiiglaslikus pildis. Kunstnikul on üha vähem tarvis oma teosele sisu leiutada. Fiktsioon juba eksisteerib.

Toomas Kuusingu teostel kujutatud stseenid on enamasti fantaasiarikkad lavastused ning esmapilgul võib tunduda, et tegemist on visuaalse absurdiga, kuid kunstniku jaoks on kujutatud teemad olemuselt ja sisult tõsised, päevakajalised või murettekitavad ning selleks, et teosed liialt tumedaks ei kisuks, on neid vürtsitatud huumoriga, mille skaala ulatub naivistlikust naljast terava groteskini, iroonia ja ühiskonna kriitikani.