13. oktoobril avanes PoCo muuseumis pooleks aastaks Alo Valge isikunäitus “9-kohaline”, mis toob kokku portreed kunstnikest, kelle teosed on müüdud enam kui 100 miljoni dollari eest. See tähendab, et nende looming on jõudnud haruldasse ja eksklusiivsesse kunstiajaloo tippu.

Näituse pealkiri viitab summale, mille puhul teose müügihind ulatub üheksakohalise arvuni. See number ei tähenda ainult rahalist edu – see tähistab kunstiteose jõudu ületada aja, kultuuri ja turu piirid.

Need kunstnikud – olgu nad modernistid, impressionistid või avangardistid – on muutnud maailma kunsti nägu. Nende teosed ei ole pelgalt esteetilised objektid, vaid sümbolid, mis on suutnud ületada ajastu, stiili ja turuhinna piire. Kuigi need portreed tuletavad meelde, et maailmas vastandatakse tihti kunsti ja raha. Samas raha pole kunstis ainult hind – see on ka märk väärtusest, tähendusest ja ihalusest. Kui teos müüakse sadade miljonite eest, ei osteta ainult lõuendit ja värvi, vaid usku selle mõjujõusse, ajaloolisse kaalukusse ja emotsionaalsesse väesse. Sest väärtus pole ainult selles, mis on lõuendil – vaid ka selles, mida see meis käivitab.

Need kunstnikud ei loonud oma töid mõttega, et see võiks jõuda mõnda oksjonimajja ja olla seal osaline järjekordsest megarekordist. Ent ometi on just turg olnud osa sellest, mis aitab kinnistada nende positsiooni kunstiajaloos. See pole lihtsalt suur raha, vaid kunst, mille eest ollakse valmis maksma terve varandus.

Aga miks?

Kas nad maalisid paremini kui teised? Või lihtsalt õigel ajal, õiges kohas? Või on selles midagi muud – midagi, mida ei saa mõõta ainult dollarites?