Justkui rahutusest mittesobiva lõpptulemuse ees, leiab pea igalt Alar Tuule maalilt mitmeid pealekantud värvikihte, millest igaüks omaettegi moodustaks eraldiseisva maali, kuid nende läbikumamise koosmõju tekitab lummava ja kaugelt äratuntava käekirja. Samas on käekirja all olevad kujutised pidevas muutumises, mis tänaseks on jõudnud maalideni, mis ajendatud digitaalrevolutsiooni poolt sünnitatud transhumanismist, hoomamatutest andmehulkadest ning virtuaalsetest süvasuhtlustest robotite ning mitte kunagi kohatud inimestega.

Kuid veel viis aastat tagasi olid kunstniku peamisteks motiivideks olustikud linnasaginast ning inimestest oma igapäevatoimingutes. Tuule enda sõnul on ta algsest stiilist nii palju edasi liikunud, et varajaste maalide vaatamine häirib juba tema tänasele teostele keskendumist.

Meid aga see ei häiri ning auga esitleme galerii esimesel personaalnäitusel just Eesti kunsti uue põlvkonna omanäolisema käekirjaga kunstniku ja Tartu Ülikooli legendaarse maalieriala viimase lõpetaja Alar Tuule varasemaid teoseid.