Päikeseloojangut ei saa paati pakkida. Enno Hallek võttis Rohuküla taeva siiski kaasa ja maalis selle värve üle poole sajandi.

Tänavu möödus 95 aastat Enno Halleki sünnist ja aastavahetusel saab aasta tema lahkumisest. Läänemaalt pärit kunstnik tõi Rootsi popkunsti, kujundas Stockholmi metroo ühe tuntuma jaama ja juhatas aastaid Rootsi Kuningliku Kunstikõrgkooli maaliosakonda. Näitus keskendub tema varasemale loomingule, ajale juba 1950ndate keskelt ja 1960ndate algusest, mil sündisid Halleki ikoonilised teosed.

Hallek kasvas üles Haapsalu lähedal Rohukülas kaluri pojana. Kui vanemad merel traalisid, sidusid nad poisi köiega masti külge, et ta jalgu ei jääks. Igavuse vastu pandi tema ette vann vee ja siplevate kaladega. „Ma olen näinud palju vikerkaari ja päikeseloojanguid, need on osa minu lapsepõlvest,“ on Hallek öelnud. Neist piltidest said tema esimesed kunstielamused.

Aastal 1943 põgenes pere oma kaluripaadiga üle mere. Kaasa sai võtta vaid kõige olulisema. Isa haaras paadist paari aerusid. Kolmkümmend aastat hiljem said neist Halleki ja üldse Välis-Eesti ühe kuulsama teose nurgakivi.

Hallek õppis aastatel 1953-1958 Stockholmi Kuninglikus Kunstikõrgkoolis ja pidas esimese isikunäituse 1963. aastal. Ta astus kunstiellu nii jõuliselt, et Hallekist sai Skandinaavia popkunsti rajaja. Ameerika popkunstist erinevalt ei huvitanud teda tarbimiskultuur ja reklaam. Tema motiivid olid käed, aknad, kalad, aerud, saed, peeglid ja päikeseloojangud, millele lisandusid Eesti rahvakunsti mustrid. Elusuuruses autoportree „Kristuse kompleks“ (1961) oli omal ajal nii julge, et seda kardeti avalikult näidata.

Tudengipõlvest saati otsis Hallek midagi, mis jääb maali ja skulptuuri vahele. Ta saagis puidust rohmakaid kalu ja maalis need erksavärviliseks. Kuuekümnendate keskel hakkas ta kujutama justkui kokku sõlmitud maastikke ning kokku pressitud ja nööritud värve. Seitsmekümnendatel kasvasid tööd suurteks, puidust välja saetud ja ülemaalitud objektideks, mis tungivad raamist välja ruumi.

Selle perioodi tippteos on „Minu aerud Eestist ja mälestused“ (1975). Kümnest maalitud aerust koosnev töö kuulub Stockholmi Moderna Museeti kogusse, kus Halleki looming on Andy Warholi ja Pablo Picassoga kõrvuti.

Kaks aastat varem valmis Halleki tuntuim avalik teos. Koos Åke Pallarpiga kujundas ta Stockholmi Stadioni metroojaama, maalis kaljuseinale suure vikerkaare ja tõi ruumi isikupärased puitobjektid. Nad olid esimesed, kes julgesid koopa loodusliku kaljupinna alles jätta, ja nende idee muutis kogu metrooliini kontseptsiooni.

Aastal 1975 valiti Hallek Rootsi Kuningliku Kunstiakadeemia liikmeks. Aastatel 1981 kuni 1991 oli ta Stockholmi Kuningliku Kunstikõrgkooli maaliprofessor ja monumentaalkunsti osakonna juhataja. Temast sai üks vägevamaid Eesti soost rahvusvahelisi kunstnikke.

Side kodumaaga oli aastakümneteks küll katki lõigatud. Esimest korda naasis ta sünnimaale 1989. aastal ja aasta hiljem korraldas Eesti Kunstimuuseum Kadrioru lossis tema esimese isikunäituse Eestis. Kunstniku viimane soov oli, et tema Rohuküla lapsepõlvest inspireeritud teosed jõuaksid tagasi Eestisse. See näitus näitab, kust kõik alguse sai. Heas kunstis on uskumatult palju energiat.