Vaikus on siin hetk, mis ei ole loobumine kõnelemisest, vaid tardumine, mis tekib, kui sisemine eetiline veendumus põrkub ruumiga, kus selle väljendamine tähendab paratamatut vastandumist. Kui inimene ei saa rääkida, võib ta kogeda hetkeks midagi, mis meenutab teiste liikide olukorda inimühiskonnas. Mitte seetõttu, et loomadel puuduks hääl, vaid seetõttu, et nende hääl ei kuulu meie ühisesse tähendusruumi.