Inimesele on meeldinud pidada end loomariigi intelligentseimaks olendiks. Ometi oleme ainus liik, kes süsteemselt hävitab iseenda elukeskkonda. Siiski hoolivate olenditena otsime lahendusi, kuid läbimurde saavutamise asemel leiame end harjumuste kütkest. Näiteks on levinud uskumus, et plastikkõrtest loobumine on maailmamerede säästmiseks olulisem kui kala söömisest loobumine, samal ajal kui kalapüügivahendid moodustavad suure enamuse merede ja ookeanide reostusest. Nii loome olukorra, mil läbimurde ootuses valime murda läbi takistuste, mida oleks võimalik vältida.