„Läbimurre” on näitus, millega Mari Frühling ja Krete Erlenhein väljendavad ühiselt jagatud muret teiste liikide pärast maailmas, kus loomade kasutamine on vaikimisi norm. Pealkirjas peitub ka sõnapaar „läbi mure”, mis kannab kunstnikeduo koostöö tuumaks olevat tunnet. Eksponeeritud maalid on valminud mõtiskluste saatel, mille fookus on eetika ja esteetika küsimustel läbi vegan- ja feministliku diskursuse.

Küsime, millist tähendust kannab tiitel „loomasõber” ühiskonnas, kus loomatapp saab olla palgatöö või kunstiteos ja looma päästmine aktivism? Keda on sellisel puhul sobilik leinata ja keda mitte?

Isiklike tähelepanekute põhjal väidame, et meeleldi nõustutakse loomaõiguslastega, kuniks mainitakse veganlust, samuti nagu nõustutakse inimõiguslastega, kuniks mainitakse feminismi. Inimloomade ja naistena tajume selget ühisosa kahe mainitud sotsiaalse õigluse liikumise vahel.

Soovime pakkuda tröösti mõttekaaslastele, kellele on tuttav argielu taustal hõljuv mure abitusse olukorda aretatud loomade pärast. Et mure ei muutuks passiivseks, enesehävituslikuks mõtteks, tunneme vastutust käsitleda teemat läbi loomingu. Murest läbi murdes väljendame lootust, et pingega silmitsi seismisest ja tundena vastuvõtmisest võib tekkida impulss väikesteks muutusteks või isegi paradigmasid nihutavaks läbimurdeks.

Näituse teemakäsitlus seisab veendumusel, et empaatia laiendamine loomadele on inimesele turvaline, kuid teistele liikidele eluliselt oluline.

Mari:  Nende maalidega jätkan loomaõiguste teema edasiarendust, mida olen varasemalt käsitlenud maaliseeriates „Jagatud ruum” (Tartu Kunstimaja 2024) ja „Dissonantsi triloogia” (Galerii Pallas 2025). Kolme maaliseeriat ühendab viide empaatia arengu võimalikkusele ja vajalikkusele inimühiskonnas läbi enesereflektsiooni.

Seekordse seeriaga avan personaalseid tundetasandeid, mida aeg-ajalt kogen veganina mittevegan maailmas. Kontrastsed värvid ja sirgjoonelised üleminekud minu maalidel sümboliseerivad duaalse maailma pingevälja, kus inimene liigub lakkamatult ühest dissonantsist teise. Kaasaegses maailmas, kus vastandumine sünnib sageli kiiremini kui soov teineteist mõista, muutub see liikumine tasakaalu otsivaks laveerimiseks. Nendegi maalidega püüdlen selguse ja harmoonia suunas, mis võib tekkida just näiliste vastandite kooseksisteerimisest ja teineteiselt õppimisest.

Maalides proovin vältida loomseid komponente sisaldavaid kunstitarbeid. Kasutan sünteetilisi pintsleid ja veganmärgistusega vesilahustuvaid õlivärve, mis võimaldab loobuda ka lahusti kasutamisest.

Krete: Minu looming liigub kubismi ja sürrealismi piirimail, kus killustunud vormid ja nihestatud kujundid loovad ruumi empaatia, identiteedi ja sisemiste pingete uurimiseks. Kasutan sageli naisfiguure, kelle kaudu käsitlen haavatavust, hoolimist ja vastupanu. Minu jaoks sümboliseerib naisfiguur neid, kelle hääl jääb ühiskonnas sageli tagaplaanile.

Näen seost naiste, vähemõiguslike ja loomade vahel, keda ühendab vajadus olla nähtud tundliku ja väärtusliku elusolendina, mitte lihtsalt vahendina. Soov seista „nõrgemate” heaolu eest on saatnud mind aastaid ning Eesti Kunstiakadeemias olen hakanud seda teemat teadlikumalt oma loomingus uurima, otsides seoseid empaatia ja sotsiaalse õigluse vahel.

Minu teosed ei paku valmis vastuseid, vaid kutsuvad vaatajat märkama vastuolusid ja küsima, kelle vaatenurk on jäänud kuulmata. Usun, et kunst võib avardada meie empaatiat ning aidata mõtestada inimese suhet nii teiste inimeste kui ka teiste liikidega.