On edasihüpped, on tagasihüpped, on kõrvalhüpped. Kõik tööd on siin hüppes ja on teie asi – on meie ühine ülesanne – need tööd nüüd kinni püüda. Vastasel juhul on see kõik siin lihtsalt üks tühipaljas haip.

Selleks, et päriselt hüpata, on vaja muidugi ruumi. Kuigi need tööd on tasapinnalised, eksisteerides kahes mõõtmes, soovivad nad luua ruumi, kus on mõõtmeid rohkem kui kolm ehk hüperruumi. Kuidas? Seeläbi, et neis on kultuurilised hüpertekstid ja hüperlingid. Kultuurilisi hüperlinke on nii palju, et nende tööde autorit võib pidada hüperparasiidiks ehk parasiidiks, kes parasiteerib parasiitide peal. Nagu saite aru, kuulub sõna „hüpe“ just nende sõnade tüvedesse, mis on sel näitusel olulised. Sel näitusel kohtab kindlasti veel hüperreaalsust, hüperteadvust, hüperenergiat, hüperaktiivsust, hüperromantikat ja hüperseksuaalsust.

Teeme korra ajahüppe. 34 aastat tagasi Tallinna. On aprill 1991. Kõnnin mööda Harju tänavat, tõstan pilgu ja äkitselt ma leian midagi – uue tunde, täiesti uue tunde. Selle tunde nimi on:

“Minu ametlikult esimene tõeline kunstikogemus.“

Kunst on provokatsioon ja ta kutsubki Sind hüppama tundmatusse. Nagu elu juba siis õpetas, võib selleks ruumiks olla täiesti vabalt tänav – just tänaval nägin ma üht minule olulist seina, mis on tänaseks osa kadunud Tallinnast. Seda seina kujutasin hüperromantilisel maalil „Isiklik sääreväristaja.“ Ilma selle seinata poleks sündinud neid maale ja seda näitust.
Kuigi Harju tänava sein ajendas mindki looma reaalsust nihestavat värvilist portaali, panin ma siiski ühel päeval kõigele sellele punkti, olles jõudnud täisikka ja saanud aru, et tegelik elu nõuab vist teistsuguseid püüdlusi ja hüppeid. Sellele järgneski 16 aastat pausi, värvide maailma luku taha panekut. 16 aastat on väga pikk aeg. Aga mingil põhjusel, 2,5 aastat tagasi, mingisugune loominguline impulss minus vallandus. See on olnud minu elu kõige suurem hüpe.

Henrik Esse