Kuskil on mingi koht ja seal on mingid inimesed ja juhuse tahtel oli seal ka kaamera. Niisiis sünnib üks pilt sellest teatud situatsioonist. Aga ma vaatan sellest pildist läbi. Need inimesed pole tegelikult juhuslikud, vaid kõik on täpselt orkestreeritud stsenaarium. Kas kuskil on mingi piir, kus näitemäng muutub reaalsuseks? Inimesed, olenemata ettekirjutatust, mängivad alati iseennast. Teinekord on võimalik kaotada piir reaalsuse ja kujutelma vahel, kus mäng muutub päriseluks või elust suuremaks. Inimestele on antud roll, või selle endale valinud, aga juhuse tahtel pole ilmtingimata alati kaamerat seda jäädvustama. Me interpreteerime elu ja selle juhuseid enda nägemuse läbi, kellele meeldivad mängud, kirjeldavad elu mängu läbi; kellele filmid, kirjeldavad elu filmistsenaariumina. Reaalsuses on peaaegu võimatu tähele panna, kus jooned või piirid asetsevad, sest see kontseptsioon eksisteerib ainult inimeste peades. Kuidas kujutada siis halli tsooni, mis asetseb kahe maailma vahel?

Näituse kuraator on Mareli Reinhold